Põltsamaa talu, 30. mai 1837

See on tõenäoliselt minu päevaraamatu viimane sissekanne. Elan juba peaaegu aasta aega uues elukohas, täiesti üksi. Timo suri eelmise aasta aprillis ja Jüri on kusagil mere peal. Ma isegi ei tea täpselt, kus. Vähemalt on Jakob lõpuks oma elu peal ja selle üle tunnen ma ainult rõõmu. Niigi tunnen, et minu tõttu kadusid tema elu ühed väärtuslikumad aastad, kui ta enda ja Timo plaanidesse kaasasin.

Ma tunnen Timost väga palju puudust. Nii veider on ilma temata olla, kuigi nüüd võin ma täiesti kindel olla, et keegi minu järel ei nuhi. Ma loodan südamest, et me ei kannatanud Timo läkituse tõttu keisrile ilmaasjata ja meie riigis toimuvaga võetakse midagi ette, et olukord paraneks. Nüüd tuleb oodata ja loota vaid sellele, et meie järeltulijatel meist helgem tulevik oleks.

Ma kirjutasin seda päevaraamatut aegadel, kui ma tundsin enda hinges tohutut raskust ega saanud sellest kellelegi rääkida. Neil hetkedel tundsin, et tühi paberileht on minu parim lohutaja. Nõnda on see päevaraamat minu elu valusamate, kuid samas ka helgemate hetkede peegeldaja. Otsustasin selle päeviku maha matta, et saaksin ometi need minevikusündmused selja taha jätta. Nüüdsest elan ainult olevikus. 

Kivijalg, 28. september 1829

Meie põgenemisplaan ei läinud läbi. Vaatamata suurel arvul kordadele, kui me seda üritasime ja äraminek juba kergesti katsutav oli, otsustas Timo siiski, et kui ta tahab kätte maksta, ei tohiks ta lahkuda. Ka Jüri ei soovinud põgeneda. Me ei tohiks selles tegelikult üllatunud olla, sest ka tema on juba suureks noormeheks sirgunud ja ilmselt ka enda jaoks sobiva poole valinud. Tuleb leppida olukorraga, et jääme kodumaale ja võitleme siin oma parema elu nimel.

Selleks, et Pärnusse sõita ja sealt laevaga põgeneda, tuli meil esmajoones Peter Võisikult minema ajada. Õnneks tuli Elsy meile vastu ja valetas oma mehele, et on Tallinnas raskelt haige ning nõuab, et tema kaasa otsejoones Tallinnasse sõidaks. Kui me põgenemisplaani katkestamise ja lõpuks tagasi koju jõudsime, oli Elsy meid nähes väga üllatunud, kuid sellele vaatamata ta meid sisse ei rääkinud. Peter oli see-eest väga kahtlustav ja näitas meie kodust eemalviibmise kohta suurt pahameelt välja. Ta tuli otsejoones meie juurde ja päris aru, kus me oleme viibinud. Timo suutis väga edukalt rahu säilitada ja valetas, et me reisisime lihtsalt mööda maakonda ringi. Sellega olime pahameelest pääsenud. 

Mind valdas hetkeks suur ehmatus, sest oleksin end äärepealt oma päevaraamatuga paljastanud. Peiden selle parem igaks juhuks kuskile kindlasse kohta ja ootan, kuni see mind taaskord kirjutama ootab.

Kivijalg, 2. detsember 1827

Minu viimasest sissekandest on möödas 6 aastat. Veider, kui kiiresti aeg lendab. 

Lõpuks ometi olen ma tagasi saanud oma teise poole: Timo lasti vanglast välja! Paraku tuleb ka tõdeda, et mitu aastat kartsas istumist on nii tema välimust kui ka käitumist tunduvalt mõjutanud. Ta näeb palju vanem ja hallim välja, tema hambad on välja löödud ning temaga suhtlemisel tuleb olla väga ettevaatlik, sest ei või iial teada, kuidas ta sellele reageerida võib. Lisaks näeb ta neid kohutavaid luupainajaid, mille tõttu ei suuda ta reaalsuse ja valusa fantaasia piire tajuda. Ma tunnen selle kõige üle väga suurt muret, kuid ma loodan, et üheskoos saame me sellest üle. 

Mind häirib väga asjaolu, et vanglast vabanemisest hoolimata peab Timo end isegi kodus olles vangistatult tundma. Meid paigutati Võisiku härrastemajast Kivijalga elama ning Timo tegemistel hoiab põgusalt silma peal tema naisevend Peter von Mannteufel, kes sõna otseses mõttes on meeskurat ise. Peter saadab keisrile Timo kohta aruandeid ning räägib oma nuhkimistööst suure häbemattusega. Kuigi olukord on päris kriitiline, pakub mulle suurt nalja asjaolu, et Timo Peterit tihti ninapidi veab. Ühel korral peitis ta enda kabinetis paiknevatest sahtlitest ära kõik olulised dokumendid ja pani asemele suurel hulgal kokaraamatuid, mis "härra Meeskuradi" suurde segadusse viis. 

Meie kriitiline olukord on viinud minu ja Timo mõtted kodumaalt lahkumiseni. Me pole küll oma plaani põhjalikult läbi kaalunud, kuid juba pikemat aega aitab meid oma nõu ja jõuga minu vend Jakob. Nüüd on meie mõtteisse tulnud ka Elsy, kuid meist oleks väga inetu teda oma mehe vastu tegutsema panna. Ma tean ju täpselt seda tunnet, kuidas on olla kahe tule vahel. 

Jüri õpib nüüdseks keisri hoole all elutarkusi. Põgenemisplaaniga seoses peaksingi uurima asuma, milliseid võimalused mul tema kojutoomiseks on. 

Võisiku, 23. september 1821

Georg sõidab peagi enda perega välismaale elama, kuid enne ärasõitu võttis ta meie juurde ette väikese külaskäigu, et jumalaga jätta ja meile häid uudiseid tuua. Ta sai teada, kus nad Timot hoiavad! 

Ma olen Bockide perekonna sitke iseloomuga väga lähedalt tuttav, kuid see, mida Georg oma venna heaks tegi, tuleb mulle väga suure ja positiivse üllatusena. Juba ma kartsin, et me ei saagi kunagi teada, mida Timoga tehakse ning milline on tema praegune asukoht, kuid tänu Georgi suurepärasele kavalusele on see nüüd meile lõpuks ometi teada. 

Ma olen kuuldust nii erutatud, et tahaksin Georgi jutu, kuidas ta lõpuks ometi Timoni jõudis, siia üles kirjutada. Nimelt oli mu küdi teada saanud, et tema vend paikneb Schlüsselburgis. Seejärel läks ta sobivasse ametiasutusse, kus ta valetas, et on Schlüsselburgi komandandi kindralmajor Plutalovi vennapoeg ja soovib oma onule külla minna. Selle jaoks käskis ta endale loa välja kirjutada ja seda otsejoones ka tehti. Tänu lubatähe olemasolule saigi ta kindlusesse sisse ja vana Plutaloviga kohtudes tuli tal lihtsalt tõde ära rääkida ja oodata, et talle armu antakse. Seda ka hea veenmisoskuse peale tehti. 

Kuigi ma olin vahepeal täiesti lootust kaotamas, tunnen ma end nüüd märksa paremini, sest ma tean, et mu mees on veel elus ja võib-olla avaneb mul võimalus teda peagi näha. Lootus sureb viimasena. 

Kannuka, 15. juuli 1820

Ärkasin hommikul üsna varakult, sest ema ja isa olid juba tegutsemishoos ning oleks olnud patt neist kauem magada. Minu öö möödus väga rahulikult. Ma ei pidanud mitte kordagi Jürit vaatamas käima, sest ka tema uni oli häirimatu ja sügav. Hommikul, kui olin end uueks päevaks valmis sättinud, viibis ta veel endiselt unenägudemaal. Otsustasin vaba momenti ära kasutada ja läksin lakka, kus ma lapsepõlves palju aega veetsin. 

Laka tagumises nurgas seina ääres seisis vana kasepuust kirst, milles hoitakse meie pere jaoks kõige väärtuslikumaid esemeid. Kirstu silmitsedes tärkas minus suur huvi seda uurida, sest vahepeal on möödunud hulganisti aastaid ja ma olin veendunud, et selle sisu on kindlasti täienenud. Oma suureks üllatuseks leidsin sealt ühe saksakeelse luuleraamatu. Jah, üllatuseks, sest meie majas pole varem ühtegi raamatut olnud. Eeldasin, et see võib Timo saadetud olla, kuid võib-olla on nad selle ise pärast meie lahkumist soetanud. Leidsin raamatust ühe ilusa luuletuse ja otsustasin selle ka oma päevaraamatusse üles kirjutada. 

Meine Heimat könnt ihr nicht zerstören,

meine Heimat findet ihr nicht auf;

nicht die Birken, die nur mir gehören

an des Wiesenbaches Schlängellauf.

Nicht den Feldweg zwischen Roggenhalmen,

zwischen Himmels- und Kornblumenblau;

nicht der Kaddickfeuer braunes Qualmen

überm Brachland im Oktobergrau.

Nicht das langgezogne Lied der Flößer,

das im Dunkel immer weiter währt ...

Immer tiefer wird und immer größer

jede Liebe, die von Leid sich nährt.

Meine Heimat könnt ihr nicht entreißen,

denn sich wuchs so ganz in mich hinein,

sang und segnete mir ihrer weißen

Winterschwermut meine Seele ein.

Heimat ist nicht Hülle und Gewandung,

die man wechselt, die ein Wind zerstört -

Heimat ist ein Schicksal - Grund und Landung,

was uns tiefst und ohne Tod gehört.

Jah, te ei saa minu kodu hävitada. 

Kannuka, 14. juuli 1820

Otsustasin natukeseks aja maha võtta ja tulin koos Jüriga Kannuka talusse vanematele külla. Ema ja isa olid minu tulekust üllatunud, kuid võtsid meid siiski avasüli vastu. Ema aitab mind koduste toimetuste kõrvalt ka Jüri valvamisega, nii et mul on kõvasti ka puhkamiseks aega jäänud. Kui aus olla, siis pole ma end juba pikka aega nii rahulikult tundnud. Vanematel on küll väike talu ja see pole enam kõige paremas seisukorras, kuid sellest hoolimata meenuvad siinsed muretud lapsepõlvehetked ja tänu sellele tunnen ma end väga hästi. Esimest korda üle pika aja tunnen, et keegi ei luura minu järel ja ma saan rahus enda toimetusi teha.

Eile, kui ema Jürit magama pani, läksin metsa jalutama. Korjasin metsmaasikaid ja nautisin uhket üksindust. Toetasin end ühele tammepuukännule, kuulasin metsvindi imekaunist laulu ning ning sõin kõrre otsa pistetud maasikaid. Puude vahelt paistev kuldne päike paitas mu nägu ja ma olin kõigest sellest rohelusest väga lummatud. 

Vaatamata imetoredale ajale roheluses, hakkas minu emasüda pisikese Jüri pärast muretsema. Ta on ju veel alles pisike beebi ja me pole nii kaua varem lahus olnud. Tundsin juba süümepiinu, et nõnda kaua ära olin. Pimeduse saabudes seadsin sammud tagasi vanemate kodu poole. Jüri magas minu ema poolt üles seatud asemel nii armsasti, et ma lihtsalt jälgisin teda ega suutnud kuidagi lahkuda.

Peagi kutsus ema mind kööki pärnaõieteed jooma. Saime üle pika aja rahulikult rääkida. Ta oli väga murelik, kuid vaatamata sellele tundsin ma end hästi, sest olen juba pikka aega ema hoolitsusest puudust tundnud. Pärast tee lõpetamist seadsin ka ise sammud voodi poole ja uinusin kohe, kui pea patja puudutas. 

Võisiku, 20. mai 1818

Kuidas sai see juhtuda? Timo viidi meie juurest minema. 

Ma pole siia juba aastaid kirjutanud, kuid möödunud aja sündmused on mulle nii traagiliselt mõjunud, et tahaks end veidikenegi välja elada. Arvasin, et päevikusse kirjutamine on kõige mõistlikum ja ohutum lahendus selle tegemiseks. 

Värvisin isegi oma pea mustaks. Protesti näitamiseks. Samas otsin ma tegelikult ka välist abi. Kuidas sai keiser oma sõbra, kes talle aususvande all ainult puhast tõde rääkis, külma südamega arreteerida ja oma ligimeste juurest eraldada. Me isegi ei tea, kuhu ta viidi ning mis temaga seal tehakse. Mu süda valutab ja ma ei oska mitte kuskilt abi paluda. Lisaks keelas Timo kategooriliselt keisri poole pöördumise ja ma tahan tema soovi austada. Aga ma ju nii igatsen teda. Ja ta isegi ei saa oma enese last näha, kes peagi sündimas on. 

Mida ma tegema peaksin? 

Viru-Nigula, 7. detsember 1813

Nüüd keeran oma elus uue lehekülje. Ühest lihtsast talurahva päritoluga toaneitsist on saamas aadlisoost krahvinna. Kui aus olla, siis minu jaoks on see väga ootamatu. Alles ma küürisin mõisatube, kuid nüüd õpin Masingu ning tema lastekasvataja ja kojameistri käest peeni kombeid, võõraid keeli ja raamatutarkust. Kõik selle võlgnen ma enda armsamale, Timole. 

Kuidas üldse kõik alguse sai? Sügisel, kui ma mõisapreili Sabine von Bergi juures tööl olin, külastas meid ootamatult Paul von Berg. Temaga ühes oli noorhärra polgukaaslane polkovnik Timotheus von Bock. Viimane pani mulle juba meie esimesel kohtumisel pilgu peale ja ega minagi tema suhtes ükskõiksust välja näidanud. Sellest saigi meie suur armastus alguse.

Timo ei hoolinud sellest, mida aadlirahvas meie suhtest arvab, kuid leidis, et peaksin siiski olema aadlisoole vääriline. Nõnda teataski ta ühel päeval enda soovist mind enda tuttava juurde viieks aastaks teadmisi, häid kombeid ja võõrkeeli omandama saata. Ma armastan Timot ja loomulikult olin ma sellega nõus. Kui see aitab meie abielule kaasa, olin ma valmis selle sammu astuma. Ja harituks saamine... See on ju suurepärane võimalus!

Kodust lahkumise hommikul otsustasime Timoga Jakobi minuga kaasa kutsuda ja õnneks oli ta ka kohe nõus minuga ühes tulema. Loodan, et ta siiani seda otsust kahetsenud pole.

Ja siin ma siis nüüd olen. Eemal kodust ja Timost, kuid ääretult põnevil, mis mind veel ees ootab.