Meie põgenemisplaan ei läinud läbi. Vaatamata suurel arvul kordadele, kui me seda üritasime ja äraminek juba kergesti katsutav oli, otsustas Timo siiski, et kui ta tahab kätte maksta, ei tohiks ta lahkuda. Ka Jüri ei soovinud põgeneda. Me ei tohiks selles tegelikult üllatunud olla, sest ka tema on juba suureks noormeheks sirgunud ja ilmselt ka enda jaoks sobiva poole valinud. Tuleb leppida olukorraga, et jääme kodumaale ja võitleme siin oma parema elu nimel.
Selleks, et Pärnusse sõita ja sealt laevaga põgeneda, tuli meil esmajoones Peter Võisikult minema ajada. Õnneks tuli Elsy meile vastu ja valetas oma mehele, et on Tallinnas raskelt haige ning nõuab, et tema kaasa otsejoones Tallinnasse sõidaks. Kui me põgenemisplaani katkestamise ja lõpuks tagasi koju jõudsime, oli Elsy meid nähes väga üllatunud, kuid sellele vaatamata ta meid sisse ei rääkinud. Peter oli see-eest väga kahtlustav ja näitas meie kodust eemalviibmise kohta suurt pahameelt välja. Ta tuli otsejoones meie juurde ja päris aru, kus me oleme viibinud. Timo suutis väga edukalt rahu säilitada ja valetas, et me reisisime lihtsalt mööda maakonda ringi. Sellega olime pahameelest pääsenud.
Mind valdas hetkeks suur ehmatus, sest oleksin end äärepealt oma päevaraamatuga paljastanud. Peiden selle parem igaks juhuks kuskile kindlasse kohta ja ootan, kuni see mind taaskord kirjutama ootab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar