Viru-Nigula, 7. detsember 1813

Nüüd keeran oma elus uue lehekülje. Ühest lihtsast talurahva päritoluga toaneitsist on saamas aadlisoost krahvinna. Kui aus olla, siis minu jaoks on see väga ootamatu. Alles ma küürisin mõisatube, kuid nüüd õpin Masingu ning tema lastekasvataja ja kojameistri käest peeni kombeid, võõraid keeli ja raamatutarkust. Kõik selle võlgnen ma enda armsamale, Timole. 

Kuidas üldse kõik alguse sai? Sügisel, kui ma mõisapreili Sabine von Bergi juures tööl olin, külastas meid ootamatult Paul von Berg. Temaga ühes oli noorhärra polgukaaslane polkovnik Timotheus von Bock. Viimane pani mulle juba meie esimesel kohtumisel pilgu peale ja ega minagi tema suhtes ükskõiksust välja näidanud. Sellest saigi meie suur armastus alguse.

Timo ei hoolinud sellest, mida aadlirahvas meie suhtest arvab, kuid leidis, et peaksin siiski olema aadlisoole vääriline. Nõnda teataski ta ühel päeval enda soovist mind enda tuttava juurde viieks aastaks teadmisi, häid kombeid ja võõrkeeli omandama saata. Ma armastan Timot ja loomulikult olin ma sellega nõus. Kui see aitab meie abielule kaasa, olin ma valmis selle sammu astuma. Ja harituks saamine... See on ju suurepärane võimalus!

Kodust lahkumise hommikul otsustasime Timoga Jakobi minuga kaasa kutsuda ja õnneks oli ta ka kohe nõus minuga ühes tulema. Loodan, et ta siiani seda otsust kahetsenud pole.

Ja siin ma siis nüüd olen. Eemal kodust ja Timost, kuid ääretult põnevil, mis mind veel ees ootab.