Ärkasin hommikul üsna varakult, sest ema ja isa olid juba tegutsemishoos ning oleks olnud patt neist kauem magada. Minu öö möödus väga rahulikult. Ma ei pidanud mitte kordagi Jürit vaatamas käima, sest ka tema uni oli häirimatu ja sügav. Hommikul, kui olin end uueks päevaks valmis sättinud, viibis ta veel endiselt unenägudemaal. Otsustasin vaba momenti ära kasutada ja läksin lakka, kus ma lapsepõlves palju aega veetsin.
Laka tagumises nurgas seina ääres seisis vana kasepuust kirst, milles hoitakse meie pere jaoks kõige väärtuslikumaid esemeid. Kirstu silmitsedes tärkas minus suur huvi seda uurida, sest vahepeal on möödunud hulganisti aastaid ja ma olin veendunud, et selle sisu on kindlasti täienenud. Oma suureks üllatuseks leidsin sealt ühe saksakeelse luuleraamatu. Jah, üllatuseks, sest meie majas pole varem ühtegi raamatut olnud. Eeldasin, et see võib Timo saadetud olla, kuid võib-olla on nad selle ise pärast meie lahkumist soetanud. Leidsin raamatust ühe ilusa luuletuse ja otsustasin selle ka oma päevaraamatusse üles kirjutada.
Meine Heimat könnt ihr nicht zerstören,
meine Heimat findet ihr nicht auf;
nicht die Birken, die nur mir gehören
an des Wiesenbaches Schlängellauf.
Nicht den Feldweg zwischen Roggenhalmen,
zwischen Himmels- und Kornblumenblau;
nicht der Kaddickfeuer braunes Qualmen
überm Brachland im Oktobergrau.
Nicht das langgezogne Lied der Flößer,
das im Dunkel immer weiter währt ...
Immer tiefer wird und immer größer
jede Liebe, die von Leid sich nährt.
Meine Heimat könnt ihr nicht entreißen,
denn sich wuchs so ganz in mich hinein,
sang und segnete mir ihrer weißen
Winterschwermut meine Seele ein.
Heimat ist nicht Hülle und Gewandung,
die man wechselt, die ein Wind zerstört -
Heimat ist ein Schicksal - Grund und Landung,
was uns tiefst und ohne Tod gehört.
Jah, te ei saa minu kodu hävitada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar