Minu viimasest sissekandest on möödas 6 aastat. Veider, kui kiiresti aeg lendab.
Lõpuks ometi olen ma tagasi saanud oma teise poole: Timo lasti vanglast välja! Paraku tuleb ka tõdeda, et mitu aastat kartsas istumist on nii tema välimust kui ka käitumist tunduvalt mõjutanud. Ta näeb palju vanem ja hallim välja, tema hambad on välja löödud ning temaga suhtlemisel tuleb olla väga ettevaatlik, sest ei või iial teada, kuidas ta sellele reageerida võib. Lisaks näeb ta neid kohutavaid luupainajaid, mille tõttu ei suuda ta reaalsuse ja valusa fantaasia piire tajuda. Ma tunnen selle kõige üle väga suurt muret, kuid ma loodan, et üheskoos saame me sellest üle.
Mind häirib väga asjaolu, et vanglast vabanemisest hoolimata peab Timo end isegi kodus olles vangistatult tundma. Meid paigutati Võisiku härrastemajast Kivijalga elama ning Timo tegemistel hoiab põgusalt silma peal tema naisevend Peter von Mannteufel, kes sõna otseses mõttes on meeskurat ise. Peter saadab keisrile Timo kohta aruandeid ning räägib oma nuhkimistööst suure häbemattusega. Kuigi olukord on päris kriitiline, pakub mulle suurt nalja asjaolu, et Timo Peterit tihti ninapidi veab. Ühel korral peitis ta enda kabinetis paiknevatest sahtlitest ära kõik olulised dokumendid ja pani asemele suurel hulgal kokaraamatuid, mis "härra Meeskuradi" suurde segadusse viis.
Meie kriitiline olukord on viinud minu ja Timo mõtted kodumaalt lahkumiseni. Me pole küll oma plaani põhjalikult läbi kaalunud, kuid juba pikemat aega aitab meid oma nõu ja jõuga minu vend Jakob. Nüüd on meie mõtteisse tulnud ka Elsy, kuid meist oleks väga inetu teda oma mehe vastu tegutsema panna. Ma tean ju täpselt seda tunnet, kuidas on olla kahe tule vahel.
Jüri õpib nüüdseks keisri hoole all elutarkusi. Põgenemisplaaniga seoses peaksingi uurima asuma, milliseid võimalused mul tema kojutoomiseks on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar